täna oli see õnnis päev, mil kõik armunud võisid segi minna. eriti põhikooli ja algklasside õpilased.
linna peal traavisid õnnelikud ringi õhupallikuhjadega ja loengutes toimus massiline kallistamine inimeste vahel, kes on ilmselt üksteist 3 korda elus näinud.
sorri, no ei lähe korda see päev rohkem kui eelmine teisipäev.
iga päev pidage sõpru meeles, ega 14.veebruaril nad rohkem kallid pole. blööh.

jah, olen küll õel ja kuri eit, mis siis.

ja unine ka. viimased 3 tundi olen jauranud töökuulutuste, cv-de ja microsoft word blabla asjaga, mida minu mõistus ei võta. (siinkohal tänud minu alati abivalmile mihklile)

ma tean üht, kes homme hommikul itaalia keelde ei jõua.