nukker ja häiriv on see, kuidas me räägime üksteisest mööda. julgemata öelda seda, mis hingel, kartes teise reaktsiooni, vääritimõistmist või põlgust. lõpp-kokkuvõttes mõistame ikkagi vääriti.
ja siis ei tihka üle küsida..
jama värk.
arvad, et üks inimene kujutab endast üht, tegelikult on sul lastud seda arvata.
mis mõttega endal elu keeruliseks teha? aga noh, vist selles kogu "elu" seisnebki; ega lihtne ei saa ju olla. vat oleks me loomad, siis oleks asi märksa lihtsam. keegi meeldib? nuusuta tolle taguotsa.
tahad kakelda? kakle! ja keegi ei vaata imelikult..