Ma ei suuda aru saada, mismoodi tuleb inimestel see hetk, mil on täiesti pohui? Kui lihtsalt "pole aega" või huvi.
Mul on ni kuradi halb iseloomuomadus kõike südamesse võtta. Eeldada tänulikkust inimestelt. või vähemalt osavõtlikkust.
Et noh, kui ma aitan inimesel mingeid pabereid täita ja tunnen huvi, mis on loomulik lähedase sõbra puhul. ja siis se asi, milleks pabereid täidetud jääb ära. Inimese enda huvi puuduse tõttu. Ja siis minuga ei suhelda enam. Ilmselt pole mina nii lähedane kui tema mulle.
Ma pole kunagi aru saanud, et mismoodi see toimub, et lihtsalt ühest päevast vahetad välja oma sõbrad uute vastu. Ja vanadega enam ei kontakteeru. "Ei ole aega." "Ma olen tööl"
Einoh, ei lähe ju end peale ka pressima. Vahet pole. Mul võiks ka pohui olla. Heh, ega ma ei nuta, aga kahju on.
See on nagu see ameeriklaste värk. a ma arvasin, et eestlased on vähe siiramad.
"OOh I love you, I'm gonna miss you sooooo much!" ja siis ei kõppugi.
Tuleb välja, et inimesed on kõikjal ühesugused.
Äh mai viitsi..
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar