nonii...täna öösel oli siis 1.tööõudusunenägu alates sellest ajast, kui ma 2.korrusele kolisin:

ülemus küsis, kas piletid mingile kümnele inimesele, kes peaksid HOMME kuhugi ebamäärasesse kohta, kuhu ühe ümberistumisega umbes ei saa, on piletid olemas. ja minu reaktsioon oli: "Piletiiiiid???!!!KUHU?Esimest korda kuulen!!" ja siis mul käed hakkasid värisema ja süda läks pahaks.

ja siis ma ärkasin selle peale üles, et Kass kraapis nüri järjekindlusega mu magamistoa ust.

Ja oooh... eile kaotasin pea Uuskasutuse nööbisahtli ees, kauplesin kinkekotitäie nööpe 10.- eest ning soetasin kokkuvõttes üle 20 nööbi, mille edasine otstarve ootab avastamist.

Pildi lisan mõne aja pärast.

See postitus on pühendatud Mustika keskuse lilleleti teenindajale.

Nii armast teenindust ma pole pikka aega kohanud, aitäh:)

Ja võrdluseks on hommikul Kadaka Selveri lilleleti müüjad, keda ei kõigutanud absoluutselt, kas ma soovin 3 või 5 roosi; "tere" või "aitäh", "palun" jne ei kuulu nende igapäevasesse sõnavarasse ja nähtavasti oleks ma pidanud 500.- silmkontakti jaoks tippi andma.

pliiatsid ja pinalid..

Eelmine nv möödus loengute tähe all.

St neljap, reede ja pühapäeval olin koolis ja pidin masendusega nentima, et keskkooliga ei lõppenud minu traagilised kokkupõrked matemaatikaga. Nimelt selline õppeaine nagu matemaatika ja statistika ei ole mitte palgaarvestus vaid pigem tekstülesanded, graafikud, paraboolid ja ohjeldamatult võrrandeid.. asjad, mida ma ei mäleta, ei taha mäletada. Samas on kift vaadata, kuidas õppejõud on ise fanaatiline matemaatik, silmad säramas seletab tahvli ees, kuidas arvutada ühe mobiilsideoperaatori teenuste eeliseid teise ees.

Laupäeval kooli ei jõudnud täiesti mõistetavatel põhjustel. Nimelt oli reedel korterimelu, kuhu M võttis mu kaasa ja ohsaaa, sellisel korteripeol ma polnud ammu käinud. Ja nähtavasti oli tegemist sajandi peoga, sest juttu sellest peost jätkus kauaks..kes kellega, kus, kuidas, kui kaua, mitu naist sellel on ja kuidas nood ikka koos ära läksid..ja kas ikka läksid? uhhhh, niipalju küsimusi..

Aga supertore oli:) teine seltskond ja vaib.
Isegi need vähesed eestlased, kes seal multinatsionaalses seltskonnas olid, ei peljanud võõrastega rääkima tulla. Väga kift.. Rohkem selliseid üritusi!

Suurim viga, mida me teeme on eeldamine, et teine teab, mida me tahame.