täiesti müstiline, kuidas ma ei viitsi.
kuulan hämmastusega inimesi, kes räägivad, kuidas nad AINULT õpivad ja ei saa kuhugi minna/midagi teha, sest on vaja ÕPPIDA. mul puudub igasugune motivatsioon.
olen viimased 2 tundi ümber trükkinud kursaõe konspekti (st enamus ajas dešifreerida üritanud neid väikseid üksteise otsa jooksvaid varesejalgu). äkki nii jääb meelde ka midagi, sest väga ei viitsi.

eile oli inka suuline-kas keegi teab, kuidas saada üle võõraste ees esinemishirmust? käed lähevad higiseks, hingamisraskused, nägu õhetab, süda peksab. iga kord.

jaaaaaa.sain ebayst oma ESIMESE ostu kätte. trallalaaa.nüüd on julgust veel tellida.

miks on siirust nii vähe? puhast, omakasupüüdmatut, ausat siirust. milleks teha head nägu halva mängu juures? milleks öelda asju, mida tõsiselt ei mõtle arvates, et öeldes/ütlemata jättes säästad teise tundeid. haiget teeb ju.nukker.

orksi foorumis oli küsimus unistuste kohta. üllatav, kui mitmed mainisid soovi reisida euroopas, põhjalikult. äkki peaks kõik koos minema? mitu aastat mõtlemist ja unistamist ja siis pole kellegagi minna, sest "ma ei julge hääletada", "raha pole", "eee..maitea..räägime hiljem"
kui julge oleks tütarlapsel üksi minna seiklema?