Kuitihti me küsime sõbralt "Kuidas sul läheb?" ja süveneme vastusesse, siiralt hoolides?

rohkem siirust, avalust, ausust ja austust.

Eesti mees on suure bensiinimootoriga Volkswagen

Enam-vähem sellisele konsensusele jõudsid lugejad eile, kui vastasid Delfi auto osakonna küsimusele, milline auto on täpselt nagu eesti mees. Nii et eesti mees pole mitte päris nii hall kui Toyota, ent kuna joob palju, peab olema ka suur mootor.

Kui mõni lugeja pakkus, et eesti mees võiks olla ikka Lada Niva või mõni muu vana hea Žiguli, siis peagi tuli käibesse rahvaauto Volkswageni nimi. Eeva: „Passat sobiks küll – igav, aga usaldusväärne.“ Leida nõustus: „Üldiselt on eesti mehed Volkswagenid jah, mõni püüab olla Phaeton, mõni Scirocco, aga tegelikult on kõik sellised Passatid ja Golfid - asja ajaks nagu ära isegi, aga isikupära ja särtsu lihtsalt pole.“

Diiselmootori vastu käidi välja argument, et eesti mees joob palju ning seetõttu tuleb ta ka suure mootoriga varustada, vähemalt 2,5-liitrise bensiiniagregaadiga! Jarvis: „(eesti mees on) vana ameeriklane - rüüpab ülemäära, välimus ajast ja arust, aeglane ja kõvasti ülemõõduline.“

Kommentaator nimega Suller pakkus, et „minu (Peugeot) 406 sobib hästi võrdlusesse. Väljanägemist eriti pole ja kohal ära minnes ei saa kuidagi vedama (uimane) aga kui hoo lõpuks sisse saab ehk siis turbo taha võtab, siis astub päris hästi ning mugav ja turvaline on tema seljas sõita küll.“ Jah arvas nii: „võibolla ka näiteks UAZ 469, rüüpab väheke rohkem, aga oma töö teeb ausalt ära ja igast sita seest on valmis välja roomama.“

Teema võtab kokku Sten: „Eesti mees võiks olla midagi Volvo, VW ja vene autotööstuse segust, sest nende verd on meil kõige rohkem. Tõenäoliselt oleme rohkem sinna põhja poole ikkagi, sest keskmisest ükskõiksemat ja eelkõige endast hoolivamat inimest on mujalt kui suure lombi tagant raske leida.“

Allikas: http://uudised.ekspressauto.ee/news/auto/article.php?id=34811315

nonii...täna öösel oli siis 1.tööõudusunenägu alates sellest ajast, kui ma 2.korrusele kolisin:

ülemus küsis, kas piletid mingile kümnele inimesele, kes peaksid HOMME kuhugi ebamäärasesse kohta, kuhu ühe ümberistumisega umbes ei saa, on piletid olemas. ja minu reaktsioon oli: "Piletiiiiid???!!!KUHU?Esimest korda kuulen!!" ja siis mul käed hakkasid värisema ja süda läks pahaks.

ja siis ma ärkasin selle peale üles, et Kass kraapis nüri järjekindlusega mu magamistoa ust.

Ja oooh... eile kaotasin pea Uuskasutuse nööbisahtli ees, kauplesin kinkekotitäie nööpe 10.- eest ning soetasin kokkuvõttes üle 20 nööbi, mille edasine otstarve ootab avastamist.

Pildi lisan mõne aja pärast.

See postitus on pühendatud Mustika keskuse lilleleti teenindajale.

Nii armast teenindust ma pole pikka aega kohanud, aitäh:)

Ja võrdluseks on hommikul Kadaka Selveri lilleleti müüjad, keda ei kõigutanud absoluutselt, kas ma soovin 3 või 5 roosi; "tere" või "aitäh", "palun" jne ei kuulu nende igapäevasesse sõnavarasse ja nähtavasti oleks ma pidanud 500.- silmkontakti jaoks tippi andma.

pliiatsid ja pinalid..

Eelmine nv möödus loengute tähe all.

St neljap, reede ja pühapäeval olin koolis ja pidin masendusega nentima, et keskkooliga ei lõppenud minu traagilised kokkupõrked matemaatikaga. Nimelt selline õppeaine nagu matemaatika ja statistika ei ole mitte palgaarvestus vaid pigem tekstülesanded, graafikud, paraboolid ja ohjeldamatult võrrandeid.. asjad, mida ma ei mäleta, ei taha mäletada. Samas on kift vaadata, kuidas õppejõud on ise fanaatiline matemaatik, silmad säramas seletab tahvli ees, kuidas arvutada ühe mobiilsideoperaatori teenuste eeliseid teise ees.

Laupäeval kooli ei jõudnud täiesti mõistetavatel põhjustel. Nimelt oli reedel korterimelu, kuhu M võttis mu kaasa ja ohsaaa, sellisel korteripeol ma polnud ammu käinud. Ja nähtavasti oli tegemist sajandi peoga, sest juttu sellest peost jätkus kauaks..kes kellega, kus, kuidas, kui kaua, mitu naist sellel on ja kuidas nood ikka koos ära läksid..ja kas ikka läksid? uhhhh, niipalju küsimusi..

Aga supertore oli:) teine seltskond ja vaib.
Isegi need vähesed eestlased, kes seal multinatsionaalses seltskonnas olid, ei peljanud võõrastega rääkima tulla. Väga kift.. Rohkem selliseid üritusi!

Suurim viga, mida me teeme on eeldamine, et teine teab, mida me tahame.

Mehed on nagu teod.

Kui küsida midagi vähegi tõsisemat või neile ebamugavust valmistavat, siis tõmbavad oma koja kinni.

millal muutub kokkusaamine kohtamiseks? või kohtinguks?

ning

nõuanded selleks, et kaotada igasugune austus ja sümpaatia enda suhtes kokkusaamisel neiuga, kes sulle meeldib rohkem kui sõber või kellele sa tahaksid meeldida rohkem kui sõber:

-süga ja kohenda oma jalgevahet. põhjalikult. samal ajal istudes neiu vastas, jalad harkis. korda seda kohtumise jooksul mõningad korrad.
-virise lakkamatult- töö üle, rääkida kuidas raha pole, näpud põhjas, menüüd vaadates kommenteerida prae hinda ja märkida ära, et"kodus ikka midagi on"/"lähen vanemate juurde sööma. nende kulul, hea tasuta toit ju"
- vaata iga naist, kes mööda läheb.pikalt ja põhjalikult
- anna igale tšekitavale naisele kõvahäälne omapoolnehinnang-kommenteeri juuksevärvi, päevitusastet, autot
- kritiseeri möödasõitvaid kalleid autosid ja avalda arvamust, kuidas ilma nendeta naisi ei saa ja naised ei väärtusta üldse ilma luksautota mehi
- röhata ja köhi, seejärel sülita rögaklimp kõndimise ajal maha. tee seda vähemalt 3x
- virise parkimise kalliduse üle
- virise oma tellimuse üle kohvikus
- jõllita kaaslast ja siis päri "mida sa vaatad?"


.... siiani toibun šokist.

"kas lähme sinu või minu poole? sa oleksid mul nr 12 sel aastal"

ah??

ei köida mingis tabelis olla.